Kuhu te läksite ja kui kaua reis kestis?
Käisin Everesti matkal Nepalis – see oli minu teine külastus sellesse kaunisse riiki. Reis, sealhulgas lennud, transfeerid ja matk ise, võttis meil kolm nädalat. Iga päev oli erinev, täis uusi vaateid, väljakutseid ja vaikust, mida siin nii kergesti ei koge.
Kas see oli üksireis või reisisite kellegagi koos?
Algne plaan kõlas nagu klassikaline naistereis – neli sõpra, kes otsustasid veidi ebatavalise seikluse kasuks. Aga lõpuks kasvas meie meeskond kahe mehe võrra, kes meiega liitusid. Korraldasime kõik ise, alates lendudest kuni majutuseni, ja matkal endal oli meiega kaasas kogenud Nepali giid, kes oli meie toeks ja inspiratsiooniks.
Mis oli selle reisi peamine eesmärk või motivatsioon?
Ausalt öeldes – eesmärk polnud Everesti baaslaagri “vallutamine”, vaid pigem iseennast uuesti leida. Mul oli vaja tempot maha võtta. Välja saada igapäevastest kohustustest, otsustest ja pidevast mõtlemisest. Ma tahtsin oma pead selgeks teha, et lõpuks ometi mõneks ajaks olla, ilma surveta, ilma ootusteta.
Nepal on selles maagiline koht – elu lihtsus, mägede vaikus, templite hämmastav energia, kohalike inimeste naeratused ja vaated lumiste tippude tippudele, kõik see sunnib sind olema siin ja praegu. Ja siis, kui sa Everesti esimest korda vaatad, peatab see sind täielikult. Mitte koha kõrguse või hiilguse, vaid vaikse jõu pärast, mida sealt tunned.
See teekond oli minu jaoks tagasipöördumine iseenda juurde – tavaliste asjade rõõmu, tänulikkuse ja sisemise rahu juurde. See oli teekond mitte ainult läbi Himaalaja mägede, vaid peamiselt teekond sissepoole.
Millisel maastikul te neid jalanõusid kõige rohkem kasutasite?
Kandsin paljajalu jalanõusid praktiliselt kogu matka vältel – madalamatelt kõrgustelt kuni hetkeni, mil hakkas lund sadama ja pidin mägijalanõude vastu vahetama. Kõnnin nendega kivisel teel, külateedel, treppidel ja tolmustel lõikudel. Kuid ma ei kasutanud neid ainult mägedes – kandsin neid ka Katmandus ringi jalutades ja lennukis, sest need on äärmiselt mugavad ja kerged. Need olid minu kõige sagedasemad “partnerid” kogu reisi vältel.
Kuidas need jalanõud teile meeldisid – mida te mugavuse, vastupidavuse või funktsionaalsuse osas esile tõstaksite?
Need toimisid suurepäraselt. Eriti tooksin esile, kui loomulikult neis liigud – jalg saab töötada nii nagu peab ja tänu sellele tundsin end vabamalt ja rahulikumalt. Puudusid survepunktid, tõukamine – isegi pärast pikka päeva. Samal ajal üllatas mind nende vastupidavus – hoolimata igapäevasest koormusest mägiradadel nõudlikumal maastikul, püsisid need ideaalses seisukorras. Need kuivavad kiiresti, hingavad hästi ja toimivad lihtsalt. Koos kvaliteetsete sokkidega olid need väga mugavad ja usaldusväärsed jalanõud.
Kas jalanõudel oli mingeid omadusi, mis sind reisi ajal üllatasid?
Olin üllatunud, et tundsin end neis stabiilse ja enesekindlana isegi kivisel ja ebatasasel pinnal. Alguses arvad, et vajad tugevat talda, aga sageli on vastupidi – vaja on vaid seda, et jalg korralikult töötaks ja maastikku tunnetaks. Olin meeldivalt üllatunud, et suutsin nendega suure osa matkast läbida ilma väsimuse või ülekoormuseta. Paljajalujalatsitest said minu jaoks kerguse sümbol – mitte ainult füüsilise, vaid ka psühholoogilise. Need justkui tuletasid mulle meelde, et parim viis on liikuda aeglaselt, loomulikult ja oma keha austades.
Kas saate kirjeldada mõnda olulist kogemust või hetke, mida seostate selle reisiga (ja ideaalis ka jalanõudega)?
Üks unustamatumaid hetki oli see, kui pärast terve päeva kestnud matka taipasin, et olin oma matkasaapad Namche Bazarisse unustanud. Sel hetkel mõtlesin endamisi, et see pole just ideaalne, aga ma ei paanitsenud – teadsin, et maastik pole veel nii keeruline ja et võin paljajalu jätkata. Tõeline probleem saabus hiljem, kui tuli lumi ja matkasaapad olid vajalikud.
Õnneks korraldas meie Nepali giid kõik kiiresti ja kohalikust kogukonnast pärit viieteistaastane poiss tõi mulle samal õhtul matkasaapad. See hetk tegi mind väga õnnelikuks ja näitas, kui palju saab sealsetele inimestele loota.
Kas reisil oli mõni eriti keeruline lõik, kus jalanõud tõesti toimisid?
Üks keerulisemaid lõike oli päev, mil me pikka aega laskusime – kõndisime mitu tundi otse kivisel rajal, kus iga samm nõudis keskendumist. Maastik oli konarlik, kõik olid lahtised kivid ja juured. Olin üllatunud, kui palju ma sain paljajalanõudele loota. Tänu sellele, et ma tunnen neis iga ebatasast pinda, liikusin samm-sammult tundes.
Paljud inimesed arvavad, et paljajalujalanõud ei ole mägede jaoks. Vastupidi, ma sain aru, et kui jalg tõesti töötab nii nagu peaks, saab see hakkama palju rohkemaga, kui ma ootasin. See oli väike väljakutse – aga sain sellega sõna otseses mõttes kergusega hakkama.
Kas soovitaksite meie jalanõusid kellelegi teisele sarnase reisi jaoks?
Kindlasti jah. Muidugi sõltub see iga inimese konkreetsest maastikust ja harjumustest, aga kui inimesel on juba kogemusi paljajalu jalanõudega ja ta teab, kuidas tema keha neile reageerib, võivad need olla suurepäraseks kaaslaseks isegi nii pikal ja nõudlikul matkal. Minu jaoks olid paljajalu jalanõud reisi ajal vabaduse, kerguse ja maapinnaga kokkupuute sümboliks. Kuigi kandsin mõnel lõigul mägisaapaid, meeldis mulle alati paljajalu jalutamise juurde tagasi pöörduda.
Millised kolm sõna kirjeldaksid teie kogemust meie jalanõudega kõige paremini?
Kergus – vabadus – usaldus.
